Ma hoian SU kätt, mu kallis,
kui tuju Sul nukker ja hall,
mu kingitud villases sallis,
ei tundunud käre külm talv.
Ma korjan Su üles kui langed,
ja üksinda tõusta ei saa,
ei hooli, et väljas on hanged,
mu juures küll sooja Sa saad.
Ent oled Sa mõelnud või tundnud, mis saab
kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun, kui Sulle mind enam ei ole...

Eile, kohtusime Dianaga rongis, et minna emmet vaatama Keilasse. Egle oli ka meiega. Pidi sõitma Sauele ja sealt pidi Urmas meid peale võtma..terve rongitee oli meil lõbus..me naersime ja rääkisime ja keegi ei oodanud, et õhtu lõppeb nii..

Läksime rongist maha, venna oli vastas..kui sõitma hakkasime hakkas seest ühe enam ja enam keerama..teadsime ju, et emme on koomas, aga ei uskunud, et olukord saab minna veel halvemaks, kui see viimane külastusajal juba oli..

Astusime sisse uksest, mis kandis silti "Hooldus1" Veel oli jäänud vaid mõned meetrit kuni ema palatini..ma kartsin nii väga sisse astuda..kõik teised läksid ees..õde oli eelviimane ja ma tema järel ning kui nägin, et õde hakkas ema nähes silmapilkselt nutma (siiani polnud ma teda veel kordagi nutmas näinud, Ta oli kogu aeg nii tugev...), siis valdas mind veel suurem hirm aga astusin edasi..ja sama juhtus ka minuga..ema ei jaksanud enam pead otse hoida, see oli vajunud vasakule küljele..suu oli avatud, silmad klaasistunud..ja hingamine..kui ta eelmine kord hingas hästi kiiresti ja sügavalt, sis nüüd vaid 3-4korda minutis..teadsime, et nüüd pole enam kaua..

Me õega istusime väljas, sest ei suutnud lihtalt sisse minna..kuulsin palatist vaid venna nuttu..muud ei midagi...

Ja siis järsku kutsus Diana meid, et tulge, ta kuuleb meid..hetkeks tundsin ma ärevust, et kas ta olukord paraneb??Kas emme võib sellest välja tulla? Sest Diana ütles ju, et Ta kuuleb meid..läksime sissee ja vend sosistas talle kõrva kui väga me Teda armastame, et ärgu ta murtesegu, me hoolitseme üksteise eest ja kohtume kunagi jälle..seal Taevas..ja et Tema saab meid ikka pilve pealt vaadata..Ja siis emmel lihtsalt pisarad hakkasid voolama..ta kuuliski meid..Me saime öelda Talle oma viimased sõnad, ja ta kuulas ja nuttis..Ta ei saanud meile midagi enam öelda, aga ma tean, et Ta kuulis. Siis me lihtsalt paitasime tema pead ja käsi ja ükshetk ta enam ei hinganud..ootasime terve minuti aga midagi ei juhtunud, siis saime aru..Üritasime veel leida Ta pulssi, aga seda polnud enam..katsusime Ta varbaid..need olid nii külmad..ja sõrmed..tegime lahti ta peopesa mis oli valgeks tõmbunud..seisime Ta voodi kõrval, nutsime, paitasime ja ei suutnud sellega leppida..meie emme kes alati meid hoidis, Ta alati lubas meile kõike ja kui meil oli kuhugi vaja minna leidis Ta meile alati selleks võimaluse..Kui ta tegi meile süüa, siis Ta alati ootas kui kõik teised on söönud, et ikka kõigile jätkuks..Ta seadis alati meid esikohale..Ta oli PARIM EMA! Ta unistas reisimisest välismaal aga ometi ei jõudnud ta sinna kordagi..me ei suutnud isegi Teda Soome viia..aga ma tean, et me ei tohi ennast süüdistada, sest neid asju mida me oleksime tahtnud teha teisiti, on sadu..Ma loodan, et emme näen, kui väga me temast hoolime, kui väga me teda armastame ja et ta suudab meilegi andestada kõik, mis me oleme elus valesti teinud..

Täna öösel nägin ma Teda unes..nägin kõike sama mis eile läbi elasime, aga unes sai emme terveks..Sai terveks ja ma küsisin, kas Sa mäletad seda, kui Sul pisarad voolasid? Kas Sa kuulsid meid siis? Ja ta vastas jaa kullakesed, ma kuulsin kõike..Ma tean, et see oli vaid uni, aga ma tahan uskuda, et täna öösel oli emme minuga, minu unenäos..

Ma ei suuda kirjeldada seda, mis toimub mu sees..tunnen vaheldumisi suurimat kurbust mida iial olen tulnud, sest me ei saa Teda enam tagasi!!!!!! Samas tunnen viha arstide ja kogu maailma peale, et miks nad lasid Tal surra...Ta oli alles nii noor...

Otsustasime perega, et tuhastame Ta, sest ei taha et mingid olendid maa all hakkaksid Tema kehas elama..ja selle tuha matame suvel..sest emmele meeldis suvi..talle meeldis alati päevitada ja Ta oli tegelt hinges nii noor..ta oleks tahtnud veel nii palju asju teha ja meie oleksime tahtnud Talle veel nii palju anda..

Tegin selle sissekande selleks, et ma ei unustaks mitte kunagi seda päeva, sest see, et saime tema kõrval olla, kui ta lahkus..sellel on hindamatu väärtus..Ta ootas meid ära ja siis läks...

Puhka rahus emme ja kohtume kunagi Taevas.
Armastan Sind kogu oma hingega...

Kati